Elu keerdkäigud on kummalised. Spordimaailm tunneb (kahjuks) mitmeid lugusid tippatleetidest, kes satuvad karjääri lõpetades eluga pahuksisse. Ja elupäästev abi võib tulla sealt, kust sa seda kõige vähem ootad.
Niimoodi juhtus 2012. aasta Tour de France'i võitja ja samal aastal temposõidus olümpiavõitjaks kroonitud sir Bradley Wigginsiga. Suurbritannia sportlane tunnistas, et 36-aastaselt tavaellu sukeldudes ootasid teda ees mitmed karid.
"Arvasin alati, et inimesed kasutavad mind jalamatina, sest ma ei arvanud endast eriti palju," nentis ta. "Kui rattasõit mu elust kadus, langes ka Wigginsi loor. Pidin hakkama endaga tegelema ja ma ei meeldinud endale eriti."
Wiggins tunnistas, et kolm aastat pärast karjääri lõppu oli temast saanud narkosõltlane. "Suur osa põhjustest olid seotud lapsepõlvega. Kasvasin üles isata ja treener, kes mind kuritarvitas, oli mu esimeseks meessoost eeskujuks rattaspordis. Olin vaid 13-aastane, kuid see viis mind väga tumedasse perioodi," meenutas ta.
Lisaks sellele tegi Wiggins läbi eraisiku pankroti. "Tunnistan, et võisteldes ei pööranud ma tähelepanu oma rahalisele seisule. Nii juhtub paljude tippsportlastega, et kui sa teenid palju raha ega hoia sel silma peal, siis inimesed sinu ümber kasutavad seda ära. Mind tõmmati, vasakule, paremale ja keskele. Raamatupidajad samuti."
Wiggins kinnitas, et tänaseks päevaks on ta saanud ravi ja sõltuvusest vabanenud ning seda tänu dopingu tarvitamise eest eluaegse rattaspordis tegutsemise keelu saanud Lance Armstrongile, kes tema teraapia eest tasus.
"Olen viimase kaheksa aasta jooksul Lance'i põhjalikult tundma õppinud. Ta viis mind ravikeskusesse ja maksis selle eest. Tal oli sarnane, isata lapsepõlv nagu minul. Ta ütles mulle, et ma ei saa seda kõike käest lasta ja pead selle lahendama. Kusjuures Lance tegi sama asja ka Jan Ullrichi heaks - kõik me kolm kasvasime üles isata," rääkis Wiggins.
